Avastasin just, et taas oli IE mälukasutus ebanormaalselt suureks kasvanud. Seda on viimasel ajal juba päris mitu korda juhtunud. Hakkasin siis uurima, et mis mälu lekitab ja tuleb välja, et peale näiteks YouTube-st video vaatamist (aga mitte vaatamise ajal) kasvab IE mälukasutus päris mitme (ca 10MB nende videode, mida vaatasin korral) megabaidi võrra. Video vaatamise ajal om mälukasutus palju väiksem (vastavalt alla laetud osale kasvab ca 2-3 MB vaatamise ajal). Vaadates QuickTime või Windows Media videosid, mäluprobleeme ei esinenud - samuti ei esinenud probleeme lihtsal surfamisel flashivabadel lehtedel või keelates flashi. Seega, kui teil flashi järele hädavajadust pole, lülitage see välja (Tools -> Manage Add-ons -> Enable or Disable Add-ons ja "Disable" kõigile failidel, mis algavad sõnaga "Flash"). Kui varasemas kogemusest veel Adobe Reader-i plugin on keelamata, siis saab seda sarnaselt teha.

 

Siinjuures on huvitav mainida, et Flash on nüüd juba pikemat aega olnud Adobe toode. Adobe on jällegi etevõte, kes seisab (kuri)kuulsa pdf failiformaadi taga ning kelle Adobe Reader (mis ei saa hakkama tühikutega printerite nimes - eriti vaikeprinteri nimes) on üks levinumaid rakendusi üldse. Seega, kas Macromedia ülevõtmine Adobe poolt on seotud Flashi mälulekkega?

Kui panna hea toode ja andekad inimesed kokku, võib saada huvitavaid lahendusi. Näiteks Microsoft Office OneNote (mida ka ise olen viimasel ajal palju katsetanud - peamiselt konspekteerimiseks) on oma ustava testimise juhi (Test Manager) ettevõtlikkuse tulemusel sisenenud muusikamaailma. Nimelt lõi Mike Tholfsen OneNote-st inspireerituna loo "My One And Only OneNote" (Minu üks ja ainus OneNote). Toodud viitelt saate alla laadida muusikapala (mp3 formaadis) ning lugeda sõnu (sünkroniseerimata sõnad, muuseas, on ka helifailis olemas). Loo avastasin tänu Chris Pratley blogile.

 

Alanud on taas kooliaeg ja nii mitmelgi pool on taas tõstatatud küsimus, kas tunnis peaks lubama arvutite kasutamist ja mis klassist alates see peaks olema lubatud? Tegemist on väga huvitava küsimusega ja argumente ning ideid on välja pakutud mitmeid.

 

Peamiselt kardetakse õpiedukuse langemist kuna arvuti võib tunni või loengu sisult viia tähelepanu mujale. Kuid oma kogemusest väidan, et see pole päris nii. Tunni peab tegema huvitvaks õpetaja või õppejõud. Kui see ebaõnnestub, siis hakatakse tegelema tunnikõrvalliste asjadega. Enne arvuteid kippusid igavlevad õpilased ja üliõpilased omavahel rääkima, paberil sõnumeid saatma (ühest klassi otsast teise), "täpikat" ja teisi mänge mängima. Ka arvuti korral võivad igalvevad õpilased omavahel suhelda ja sõnumeid saata, kuid seda ilma teisi segamata (vaid omavahel suhtlevad pooled kuulevad juttu ja teised ei pea pabereid edasi andma). Ka mängida saab ja motivatsioon kustukummi klassi teise otsa lennutada väheneb oluliselt. Seega aitab arvuti igavas tunnis korda hoida ja vähendab tunni segamist igavlevate õpilaste poolt (kuigi vanemates klassides ei olnud haruldlane ka tunnist lahkumine). Enamgi veel - teemast huvitatud õpilased saavad kasutada internetti teema kohta täiendava informatsiooni saamiseks/otsimiseks, mis ilma arvutita on võimatu. On arusaadav, et õpetajatele see ei meeldiks, sest nii võivad õpilased esitada küsimusi, millele õpetaja vastata ei oska (Elioni reklaami olete näinud? Tuletab meelde vanasõna "Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea"). Seega on arvutid justkui väga kasulikud tunnile.

 

Samas käekirja on võimalik tõepoolest õppida vaid paberi või Tablet abil (olgu see siis püsttahvel, lauatahvel (alustahvel) või Tablet PC). Kuid vaadates ringi, näeme, et peale allkirjade andmise käekirja peaaegu polegi enam vaja. Ka käsitsi kirjutatud tekste, mida tuleks tunda on järjest vähem. Teisest küljest on PDA-de, Tablet PC-de ja digitahvlite populaarsus tõusmas ja seega võib oodata ka käekirja rolli taaskordset suurenemist (kuigi suur osa käsitsi kirjutatud materjalide trükikirja viimine on arvutitele jõukohane). Seega, tuleks arvestada kindlasti vajadusega kasutada käekirja sisestada lubavaid seadmeid. Pealegi on Tablet PC-d või PDA-d loengus või tunnis palju mugavam kasutada ja kaasas kanda kui sülearvutit või lauaarvutit (viimaste puhul tuleks arvestada sünkroniseermise vajadusega).

 

Nagu eelnevast näha, pooldan ma arvutite kasutamise lubamist tundides. Ning huvitava nüansina võiks välja tuua fakti, et minu esimene semester, kus ma kasutasin igas loengus, seminaris ja praktikumis arvutit (va. eksamil ja arvestustööl), oli oma tulemuste poolest parim võimalik (st. kõik hinded olid A-d). Kahjuks on mul õnnestunud kõigis loengutes arvutit kasutada vaid ühel semestril ().

Viimasel ajal on tulnud palju mõelda erinevatele arendusvahenditele ja erinevatele programmeerimiskeeltele. Seda nii seoses C/C++ tutvustamisega kui ka seoses projekti jaoks arendusvahendite valimisega.

 

Rääkides programmeerimiskeele valikust projekti jaoks, on üks väga populaarne argument harudaste keelte poolt kõnelejatel järgmine: "If only tool available is a hammer, then all problems tend to look like nails" ehk siis "Kui ainus saadaolev tööriist on haamer, siis kõik probleemid meenutavad naela". Selle argumendiga tuuakse paralleel programmeerimiskeelte (ja arendusvahendite) ning tavaliste (ehitus)tööriistade vahel. Ning tõepoolest, kui ainus, mida kasutada oskad või saad on haamer, siis kipub ka lähenemine erinevatele probleemidele olema väga sarnane. Sama kipub kehtima ka juhul kui osatakse ja saadakse kasutada vaid ühte arendusvahendit või ühte programmeerimiskeelt.

 

Vaadeldes seda paralleeli tuli ilmseks veel üks paralleel - tööriistad on erinevad, samuti on ka keeled. Vaadeldes viimasel ajal populaarset keelt Java ja minu lemmikut C/C++, siis võib öelda, et Java on võrreldav haamriga ning C/C++ sveitsi sõjaväe noaga (Swiss Army Knife) .

Järgnevalt vaatamegi, miks C/C++ on sarnane Sveitsi sõjaväe noaga ja Java haamriga.

 

C/C++ pakub palju võimalusi ühe ja sama asja tegemiseks. Samuti pakutakse vahendid erinevate huvitavate ülesannete lahendamiseks ja seda erinevatel abstraktsioonitasemetel ja erinevaid printsiipe järgides (NB! C/C++ eeltöötlusmakrod on ka keele C/C++ osa). Java pakub aga oluliselt vähem paindlikkust, tihti platvormisõltumatuse ja "koodi ohutuse" arvel. C/C++-ga saab teha (peaaegu) kõike, mida saab teha Java-ga, kuid vastupidine ei kehti (nt. lowlevel registry snapshots, dynamic linking on libraries through registry, jms.). Ka taskunoaga saab väikesemaid naelu sisse lüüa, kuid haamriga paberit lõigata ei saa. 

Sveitsi armeenuga on kerge ja väike, mugav kaasas kanda ja alati kättesaadav. Haamer on samas tavaliselt raske ja taskus seda tavaliselt ei kanta. C/C++ on väike ja kiire, arenduskeskkond kergekaaluline - peaaegu igal platvormil kasutatav ning, Java aga on tavaliselt suur ja raske, vajalik on terve virtuaalmasin, mis teeb asja aeglaseks ja paljunõudlikuks.

C/C++-st on mitmeid erinevaid versioone, nii on ka Javast. Erinevad haamrid näevad välja siiski üpris samasugused ja ka nende võimalused on sarnased (ikka naelade jaoks), just nagu Java versioonide puhul (ikka VM, gc). C/C++ ja takunugade valik on hoopis laialdasem ja mõned versioonid erinevad pea-aegu täielikult - ühine funktsionaalsus võib ollagi ainult naela sisse löömiseks kasutatav.

C/C++ vajab edukaks kasutamiseks rohkem oskusi kui Java, sest muidu võid endale "jalga lasta" (nt. mälu vabastamata jätta, valesse kohta viidata, jne.), Java võimaluste vähesus takistab sul nii lihtsalt endale liiga tegemast. Samuti vajab taskunoa käsitlemine rohkem oskusi kui haamri kasutamine, sest muidu võid endale liiga teha (nt. kruvi noaotsaga sisse kerama hakata), haamriga oskab juba igaüks enda sõrmi hoida.

 

Selle kõigega ei ütle ma, et Java oleks halvem kui C/C++ - suurt sepavasarat ei asenda ükski taskunuga. Siiski tunnen ma end paremini kui mul on taskus Sveitsi armeenuga mitte haamer.

 

Sveitsi sõjaväe nugade stiilis tarkvaraarendusest võite lugeda veel siit (Software – Swiss Army Knife StyleBy Chris Campbell · Jun 27, 2006).

Kas Sveisi sõjavägi tegelikult k kasutab neid nugasid, võite lugeda siit.

Programmeerimiskeelte kasutusvaldkondadest ja lühikirjeldustest võite lugeda siit.

Viimasel ajal on järjest enam jäänud silma selline huvitav nähtus nagu "Seven Deadly Sins of Programming" ehk "siis seitse programmeerimise surmapattu". See on väga huvitav temaatika seoses kogenud arendajate püüdlusega hoiatada nooremaid ja vanemaid kogenematumaid ametikaaslasi ohtude, mis valitsevad tarkvaraarenduses, eest.

 

Esimese viitena toon uudise, kus see mulle esmakordselt silma jäi: "Marcie Jones" InfoQ artikkel. Sealt siis edasi "William Ryan" Bill's House O Insomnia. Ja lõpuks viide Eric Gunnerson-i pattude nimekirjale.

 

Peamiselt jäid silma enda vigade mitte tunnistamine ja ülesannete üleliia keeruliseks muutmine. Veel pöörati tähelepanu halbadele programmeerimispraktikatele ja sellega seoses valede konstruktsioonide kasutamist valede vahendite korral. Päris mitu korda räägiti teadmise ja oskamise vahest, kuid see on rohkem mäng keelega. Muidugi õigete vahendite valik on olulisel kohal, kuid tihti alahinnatud oskus.

PCStats hoiatab plahvataate sülearvutite (akude) eest! Vaadake ka, ega teie mudel ohustatud liikide hulka ei kuulu!

Alguses on kindlasti veidi ebamugav seda kasutada ja vanu tuttavaid võimalusi ei leia peaaegu üldse üles. Samas kui natuke rahuneda ja "kainelt" mõelda, on kõik täpselt seal kus vaja . Seega soovitus: unustage ära teed, mis on vanematest versioonidest pähe kulunud! Ka on alguses raske pilte seostada sisuga, õnneks avaneb hiirega nupu kohale minnes ilus seletav abitekstikast (tooltip ilusam variant ). Sõltuvalt dokumendis aktiivsest objektist on näidatavad ribad ja nupud vaikimisi erinevad, mis teeb vajalike funktsioonide leidmise kiiremaks . Ka omavad enamik funktsioone korralikku eelvaadet . Vajutades Alt nuppu tekivad ka vastavatesse kohtadesse tähtede ikoonid, mis võimaldavad teil kiiresti klaviatuurilt leida soovitud funktioone.

Järgmisena hakkavad silma tiitliriba uuendused. Programmi ikooni asemel on hoopis midagi suurt ja ebamäärast. Aga üllatus - sellele klikates ilmub nähtavale hoopis see, mida varem "File" menüüks pidasime. Aga kuidas siis saab akent liigutada ja minimeerida (ilma hiireta)? Huvitaval kombel Ctrl+space annab ikka sama toreda akna menüü, mida vaja . Ja kuigi beta versioonis topeltklikk sellel ikoonil ei sulge rakendust, on see võimalus lõppversiooni tagasi toodud (te ikka teadsite, et Windowsis saab rakendusi sulgeda topeltklikiga rakenduse ikoonil?).

Ja siis on meil nn. "quick access bar" (kiire ligipääsu riba) . Mõeldud enamkasutatavate funktsioonide kiirelt kätte saamiseks. Kuna ma eriti tihti ei prindi, siis eemaldasin endal sealt printimise nupud esmajärjekorras (kippusin neile kogemata pihta saama), nüüd on seal nupud: salvesta, võta tagasi, tee uuesti. Lisaks veel viit, mis avab riba seadistamiseks vajalikud kirjed.

Liikudes allapoole näeme, et lisatud on silmailu - dokumentide taustad on nüüd gradiendiga.

Veel akna all näeme mitmeid kasulikke nupukesi ja näidikuid. Näiteks asub Word-s seal sõnade loendaja (sh ka selekteeritud tekstis esinevate sõnade arvu loendaja), vaadete valija, dokumendi suurenduse regulaator (väga kasulik asi tehtud väga mugavaks ).

Veel on huvitavaid võimalusi nagu targad diagrammid, graafikud, Excelis ruutude värvimine vastavalt sisule (näiteks tekitades tulpdiagrammi). Minu jaoks üks olulisemaid uuendusi on kindlasti kontekstist sõltuv õigekirjakontroll  (tõsi küll, ainult inglise keele tugi hetkel). See on küll nõrgematel arvutitel vaikimisi välja lülitatud, kuid saab sisse lülitada "Options"->"Proofing"->"When correcting spelling in ..."->"Use contextual spelling". Tulemuseks on näiteks lauses "We all win or loose." sinine joon sõna "loose" all ning soovitus see parandada sõnaks "lose".

Hiirega manipuleerimine on ka lihtsamaks tehtud - aktiveerides midagi hiirega tekib kohe juurde esialgu hajus tööriistariba selekteeritud objektiga tegutsemiseks .

Mind ennast üllatas ehk Wordi puhl kõige rohkem see, et tabelite piirjooni vaikimisi ei näidata (samuti ei näidata vaikimisi joonlaudu). Aga selle sai tagasi.

Väga meeldiv rakendus on OneNote. OneNote-ga saab oma märkmetesse lihtsalt lisada audiot ja pilte, toeatud on käekirja tundmine, piltidelt teksti lugemine (ja teksti otsimine), audiomärkmetest teksti otsimine, ekraanilt lõikepiltide tegemine (Win+S kombinatsiooniga), märkmete krüpteerimine, mitme inimese kooskasutus, sünkroniseerimine, arvutamine, tabelite loomine, märkmete emailile saatmine (ka pdf-na kui vaja) ja palju muud. Ühe lausega: ideaalne rakendus loengu- või koosolekumärkmete koostamiseks .

Samas on Office perekonnas minu arvates ka üks must lammas: Outlook. Outlooki positiivsetest omadustest tooksin välja mugava kalendri, tegemata tegemiste nimekirja (todo), aadressiraamatu, planeerija, kuid e-kirjade lugemiseks on see peaaegu kasutamatu - vähemalt minul kadus tal pidevalt IMAP ühendus ära, kirjakast läks "lukku" peale mõne kurjema tegevuse tegemist (st. edasi opereerimiseks tuli Outlook taaskäivitada), Spammifilter ja teised filtrid töötavad vahelduva eduga - kord töötavad, siis mitte, kuid spammi jääb alati välja sortimata (Thunderbird teeb palju paremat tööd) . Samuti ei toeta Outlook uudisgruppe. Ja RSS-dega on mitmeid probleeme (alates esitamisest kuni topeltkirjeteni). Samas on viimastega probleeme ka Firefox-l, Thunderbirdil ja IE7beta2-l. Õnneks on olemas FeedReader ja SharpReader .

Kokkuvõttes on Office väga mõnus ja mugav toode, isegi betaversioon on stabiilsem kui OOo 2.0.2. Seega loodan, et lõppversioonis saab kõik olema veatu ja Office konkurentsitult mugavam ja kiirem kui OOo.

Rohkem hetkel Office-st ei räägiks, võib-olla kunagi hiljem. Plussid ja miinused märgendasin siin emotikonidega.

Viimasel ajal on tekkinud  häirivalt palju veebilehti (näiteks Hugo Bossi lehekülg), mis ütlevad, et sul tuleb lehe nägemiseks paigaldada Flash Player. Mitte ainult ei häiri see seepärast, et tihti pole arvutis flashi ega õigust seda paigaldada (ja enamasti sa ei soovigi seda paigaldada kuna nii väldite te hulganisti reklaame ning vähendate riski avada oma arvuti võimalikule pahalasele), vaid ka seetõttu, et mul on paigaldatud Macromedia Flash 8. Põhjus, miks lehed ikkagi vastupidist väidavad (kuid reklaamid töötavad), on selles, et nad kasutavad javascriptis plugin, add-in, add-on, ActiveX detekteerivaid käske. Minule aga ei meeldi teavitada maailma sellest, millised lisandid mul brauseris paigaldatud on (turvapõhjustel muidugi). Nii on mul näiteks "Initialize and script ActiveX controls not marked as safe for scripting" (arvuti tasemel administratiivselt), "Script ActiveX controls marked safe for scripting", "Allow scripting of Internet Explorer Webbrowser control" ja "Scripting of  Java applets" seatud "disable" olekusse.

 

Mida siis teha selliste lehekülgedega? Kui hästi läheb ja arvuti administraator pole väga paranoiline, saab probleemi lahendada lisades lehe "Trusted sites" tsooni. Kuid see ei oleks ka hea lahendus, sest avab arvuti veel mitmetele rünnakutele. Peaaegu sama halva lahenduse saab kasutades selliste tülikate lehtede jaoks teist "alternatiivset" brauserit. Mugavaima lahenduse annaks see, kui administraator lisaks selliste lehekülgede jaoks spetsiaalse tsooni, kus lubatakse skriptidel vabamalt tegutseda (aga tsooni lisamine on päris keerukas tegevus). Õnneks on paljudel lehekülgedel võimalik sellisest flashi kontrollist mööda minna klikkides vastavale lingile. Hugo Bossi leheküljel sellist linki pole, aga õnneks on nad kasutanud FlashObject (uue nimega SWFObject) nimelist MIT litsensi all levitatavat flashi tuvastamise komponenti, millest saab mööda lisades aadressile parameetri "detectflash" väärtusega "false". Näiteks minnes Hugo Bossi lehele aadressi http://www.hugoboss.com/main.html?gotoURL=portal_en_dsl asemel aadressiga http://www.hugoboss.com/main.html?gotoURL=portal_en_dsl&detectflash=false , on lehekülg ilusasti vaadatav :D. Parameetri lisamiseks aadressile, kus pole veel parameetreid, tuleb & asemel kasutada ? (näiteks http://www.hugofragrances.com asemel http://www.hugofragrances.com/?detectflash=false).

 

Tegelikult on Flashi kasutamine ja arvutisse paigaldamine ülde vähe soovitatav. Flashi asemel saab reeglina kasutada JavaScripti (AJAX) ja/või kasutada xhtml laiendusi, võimalusel .NET veebikontrolle või äärmisel vajadusel päris eraldi rakendust. 

 

Meeldivat veebikasutust edaspidiseks!

Hiljuti sai mulle osaks õnn ette valmistada ja ette kanda kaks esitlust, millest üks tuli luua LaTeX abil, teise loomiseks kasutasin Microsoft PowerPointi ning Microsoft Visual Studio-t. See andis mulle hea võimaluse võrrelda erinevaid esitlustehnoloogiaid. Arvatavasti võivad minu kogemused osutuda kasulikuks ka teistele, seega otsustasin neid jagada. Kõigepeealt räägiks siiski veidi enda taustast toodud tehnoloogiate kasutamisel.

 

Windowsi põhiprobleem võrreldes Linuxiga on see, et kui Linuxis on kasutajad piisavalt targad, et nad ei ole pidevalt sisse logitud administraatori (root) õigustes, siis Windowsis on pea pooled kasutajad sisse logitud kui administraator. Põhjusi selliseks teguviisiks on mitmeid. Üks oluline probleem, mistõttu inimesed eelistavad pidevalt administraatorina arvutit kasutada, on see, et mitmed programmid ei tööta piiratud õigustega kasutaja all.

 

Olen juba näidanud, kuidas panna Colin McRae Rally 2005 tööle nii, et ka piiratud õigustega kasutajad saaksid seda kasutada. Kuid on mitmed olulisemad teenused ja rakendused, mille kasutamine nõuab kõrgendatud õigusi ja mida ei saa (või ei tohiks) kasutada piiratud õigustes. Mitch Tulloch on saanud hakkama päris korraliku juhendiga teemal, kuidas kasutada Windowsi piiratud õigustega kasutajana. Juhend on kahes osas ja juttu tuleb peamistest probleemidest, millega tuleb Windowsi kasutajal kokku puutuda. Artikkel on ingliskeelne ja selle esimene osa on siin ja teine osa seal. Tegemist on kasuliku lugemismaerjaliga kõigile kasutajatele. Tekst on lihtne ja peaks olema mõistetav ka tavalisele arvutikasutajale. "Kõrgema taseme" administreerimisnippe seal pole (mis ei tähenda, et ka kogenud kasutajad sealt endale midagi uut ei võiks leida).

Enne sisu juurde asumist pööran tähelepanu asjaolule, et see on teine katse sellist teksti siia kirja panna. Eelmine kord lõppes see enne postitamist IE kokku jooksmisega (lisades viimast viidet).

 

Mõned päevad tagasi arutasime sõbra Toomasega, kuidas töötavad mitmed IT ettevõtted, mida nad tähtsaks teavad ja kuidas oma eesmärke saavutada üritavad. Sealjuures läks jututeema just koduarvutite peale. Vaatasime, mida võib leida nn. tulevikukodudest või tehnoloogiakodudest (majad, kus "testitakse" uusi tehnoloogiaid, mida saab kasutada majapidamises).

 

Üks tähtsamaid tähelepanekuid oli see, et kõikjal on töölauaarvutid asendumas  serverarvutitega. Ka Windows Media Center on sisuliselt server. Ning eks selline ülesehitud ongi tegelikult mugavam ja soodsam. Mugavam, sest kõik andmed on ühes kohas (pole tarvis pereliikmete arvutite vahel faile tõsta), kõike saab juhtida ühelt puldilt ja kasvõi tarkvara tuleb uuendada ja vahetada vaid ühes arvutis. Samuti on mugav oma videolindistajat näiteks töölt programmeerida (nii ei jää ükski oluline telesaade nägemata, vähemalt siis kui telekanalid korralikult programmi signaale saatma hakkavad). Soodsam aga seetõttu, et pole enam tarvis osta igale arvutile eraldi tarkvara ja võimsust peab olema vaid ühel arvutil (serveril), teised võivad olla terminalid (odavamad arvutid võrgukaarti, klaviatuuri, hiire, ekraani ja videokaardiga). Igatahes on see huvitav trend, loodetavasti ka Eestis. TiVO (süsteem, mis võimaldab telesaateid pausile panna) tehnoloogia on Eestis kahjuks vähe tuntud ja seega pole ka eriti populaarne. Samas, ega Eesti telekanalitest polegi enamus aega midagi vaadata (õhtuseid filme vast ainult).

 

 Teine asi, mis minule eriti silma jäi, oli virtuaalne klaviatuur. See on klaviatuur, mis projetseeritakse mingile pinnale ja siis kaameraga vaadatakse, milliseid "klahve" vajutatakse. Eriti  ilmekas oli üks Microsofti tehnoloogiakodus tehtud demonstratsioon, kus sellist klaviatuuri kasutati köögis toidu valmistamise laual (Fookus nüansil, et jahu ega teised materjalid ei häiri seda). Samasuguseid tikutopsi suuruseid seadmeid on olemas ka pihuarvutitele.

 

 Aga milleks piirduda sellega. Toomase idee ja soov - miks me ei võiks ka ekraani virtuaalse teha? Tikutopsi suurune personaalarvuti täismõõdus ekraani ja klaviatuuriga! See oleks ju väga mugav ja mobiilne. Milles siis probleemid? Miks pole sellist seadet tehtud?

 

 Esimene põhjendus, mis Toomasel pähe tuleb on energiavajadus. Selline seade vajaks olulises mahus energiat (vaadake, palju kulub energiat videoprojektorile). Aga selle vastu leidsime mõningase mobiilsuse kaoutamisega siiski lahenduse. Nimelt seade panna otse vooluvõrku või näiteks lakke (laua all oleva kontakti juurest ei saa ju laua peale pilti näidata). Nii saavutaksime mobiilsuse seadme poolt nähtaval alal. Iseenesest on ju  lahe mõelda, et töötamiseks tõmbad "ekraani" laua kohale ja filmi vaatamiseks "lükkad" seinale . Teine ilmne põhjendus on ebapiisava täpsuse suuruse (tegelikult väiksusega) ja massiga (tegelikult kergusega) projektorite olemasolu. Ja muidugi ei saa tikutopsiga DVD-sid lugeda ka (aga võib olla ju väline nt. bluetooth seade). Selliseid seadmeid ootaks juba lähema paarikümne aasta jooksul.

 

 Aga miks piirduda seinad ja teiste pindade peale projetseerimisega? Miks me ei võiks otse ruumi projetseerida? On olemas nn. uduekraanid, kus tekitatakse pilt "udu" sisse/peale. Sellised ekraanid töötavadki sisuliselt samuti nagu tavalisele seinale pilti projetseerides, lihtsalt nad projetseerivad pildi "udusse". Nii jääb ka pildita ekraani osa uduseks. See aga pole arvatavasti soovitud lahendus. Tavalisse kolmemõõtmelisse ruumi kujutise projetseerimisega seoses tulevad silme ette mitmed huvitavad filmid nagu "Star Wars" või "The First $20 Million Is Always The Hardest". Seal kasutatakse 3D kujutiste loomiseks valguskiiri. Samas paistab, et päris maailmas selline lahendus ei taha hästi töötada.

 

Aga siin pakun välja alternatiivi. Kui me suudaksime osakesi juhtida, asetada, suunata piisavalt täpselt ja üksteisest sõltumatult, et luua 3D kujutis, saavutaksime me lisaks 3D kujutisele kui ekraanile ka võimaluse reaalselt puudutada kujutatud objekte ja neid ka liigutada ja niiviisi nendega manipuleerida. Nii ei väsi käed ära, nagu seda juhtuks puudutamatuid objekte kätega liigutades (või muul moel kasutades). Osakesed võiksid olla selles "kastis" (nö. arvutis/tikutopsis) ja saadetakse välja ekraanile vaid siis kui vaja. Kui osakesi enam aja pole, saadetakse need tagasi "kasti". Aga mis takistab meid tänapäeval sellist seadet loomast? (Ainult) Oskamatus osakesi nii täpselt ja sõltumatult paigutada! Aga eks me veel õpime, teadus teeb edusamme iga päev. Sajandi lõpuks loodaks selliseid seadmeid näha küll!

 

 Aga selline seade oleks kasutatav ka mujal kui vaid ekraanina. Viies osakesed piisavalt teineteise lähedale võiks oodata osakestevaheliste tõmbejõudude abil ka realsete objektide loomist (nagu praegused molekulprinterid seda teevad). Näiteks arhidekt projekteerib hoone, salvestab selle "kasti" ja viib siis ehitusplatsile (koos materjalidega) ja kast projetseeriks (ehitaks) ise maja valmis. Ehitustegevus hoogustuks oluliselt. Sellist tehnoloogiat saaks kasutada näiteks ookeanite ja teiste planeetide koloniseerimisel. Kuid materjalide transport oleks vägagi kulukas.

 

 Tuleb siis seadet veelgi täiustada. Lisada tuleks osakeste muutmise oskus. Näiteks planeedi pinnas lagundada koloonia ehitamiseks vajalike materjalidega. Või luua sellest atmosfäär, puud, põõsad, see, mida tavainimene looduseks peab. Vägagi utoopiline lähenemine? Võib-olla, kuid meil on olemas molekulprinterid, varsti usutavasti aatomprinterid ja lõpuks suudame ehk ka aatomeid ise kokku panna (ja lammutada). Siiski paistab, et siin toodud tehnoloogiatest on see kõige utoopilisem. Siiski on meil veel kaks probleemi:

 

Kuskohast saada energiat? Akud ja energiaelemendid peavad edasi arenema. Ja pealegi saab ju esimese ehitisena just jõujaama luua.

 

Kui suudame asju ehitada sel (lihtsal) viisil, mis siis takistab meil asju lõhkumast? Enamasti on osakestevahelised tõmbejõud (või tõukejõud mõnel juhul) väga suured ja seega võib arvata, et lammutamine oleks energiakulukam kui ehitamine. Kuid ega see kedagi takistama ei hakka. Mõelda vaid, kui lihtne on panka röövida, kui saate varakambri seinad ja kõik valvurid lihtsalt "ära lammutada". Omaette küsimus on selles, et miks üldse siis panka röövida, sest tõenäoliselt saaksid sa ju isegi kõike ehitada, mida soovid (olgu selleks kuld, kard, teemantid või Stepfordi naised). Ja Maailma hävitamiseks kuluks ilmselt rohkem energiat kui Maailmas võtta on. Ilmselt need, kes üritaksid selliste ehitamis-lammutamis seadmete kasutamist piirata, lammautataks esmajärjekorras ära. Seega tuleb tulevikus lihtsalt olla ettevaatlik, et mitte oma naabrimeest väga vihastada, muidu homseks teid enam äkki polegi. Üldiselt kehtib energia jäävuse seadus ja me oleme ikkagi sunnitud ise piirama sellise seadme kasutamist, et mitte ise endale liiga teha. Meil on ju juba tänapäeval energiapuudus. Muidugi peab ka ühiskond selleks ajaks oluliselt edasi arenema (anti-leimajatele ja tsentreeritud valitsustele seal suurt ruumi pole - isiksused/isikud on liiga tugevad).

 

 Kui Teil on plaanis mõnda toodud tehnoloogiatest realiseerima hakata, võtke ühendust, aitan ise ka meelsasti igal moel, mida oskan. Usun, et ka Toomas sooviks kaasa lüüa sellises ettevõtmises.

 

 Kõike head ja meeldivat võimaluste lahendamist! Järgmise postituseni!

Ülikoolis jagas üks kaasüliõpilane Ubuntu Linuxi plaate. Ühe sellise sain ka endale. Oligi juba ammu plaanis seda uut ja huvitavat distrot proovida.

 

Ubuntu Linuxi saavad kõik huvilised nii alla laadida kui ka soovi korral endale tellida (tasuta tuuakse kohale). Testimiseks oli minul Ubuntu versioon 5.04 (intel x86 arhitektuurile). Komplektis oli kaks plaati - Live CD ja Install CD. Väga meeldiv, sest paigaldamine olekski väga tülikas olnud. Proovisin siis Ubuntu Live CD-d.

 

Pistan CD sisse ja teen taaskäivitan arvuti. CD veidi aega loeb ja siis tuleb ette Knoppixile sarnane ekraan, kus saab valida "buutimise" parameetreid. Lasen ta vaikimisi parameetritega tööle - Knoppix näiteks töötab vaikeseadetegea ilusasti. Pealegi soovitatakse Ubuntut just sülearvutitele (ja just sülearvutil ma seda testisingi), seega ei tohiks nagu probleeme olla. Kuid siiski on. Mingil hetkel Ubuntut laadides tuleb järsku teade, et kasutajaid ei saadud luua. Ütlesin talle paar korda, et proovi uuesti, kuid kuna asi ei edenenud, siis lõpuks valisin tagasi mineku ("Go Back"). Aga ei lähe tagasi, hoopis edasi läheb.

 

Lõpuks tuli logon ekraan sisse. Ubuntu veel rõõmsalt teatab, et 10 sekundi pärast logib ta sind automaatselt kasutaja "ubuntu"-na sisse. Ootan aja ära, ekraan läheb korraks mustaks, kursori ikoon muutub liikuvaks rataks ja mind viiakse tagasi sisselogimise ekraanile. Proovin siis uuesti (mõningakse katsetamise tulemusena saan teada, et kasutaja "ubuntu" parool on tühi). Sama lugu. Vahetan sessiooni ja keelt (eesti keelest inglise keeleks), ikka ei midagi. isegi mitte konsoolli/terminali sessiooni ei saa. Kahjuks root kasutajaparooli ei tea. Ja virtuaalsetel terminalidel (Alt+Ctrl+Fn kus n on terminali number) kahjuks teisi logimisteenuseid pole (F7 on graafiline logon).

 

Ja nii jäigi Ubunu katsetamine pooleli. Hea meelega oleks soovinud näha uut Gnome'i töös (ise kasutan peamiselt KDE-d), kuid näed, ei saanudki. Ja nii lähebki arvuti taaskäivitamisele.

LiveCD-l on ka Windowsi vaba tarkvaralisi (ja multiplatvormseid) programme nagu Audacity, OpenOffice.org, Gimp ja mitmed teised. Enamik neist on mul juba kasutusel või varem üle proovitud, seega ei hakka nendega rohkem vaeva nägema. Aga esmamulje Ubuntust on nüüd rikutud. Kasutan edasi Knoppix Live CD-d ja Windows Ultimate Boot CD-d (WUBCD sisuliselt Windows Live CD) olukorras kus süsteemi paigaldatud tarkvarast jääb väheseks.

 

Informatsiooniks siis veel niipalju, et süsteemi on mul paigaldatud Linux From Scratch 5.1 ja Windows XP Professional. Kõik siin toodud vabavara on ka VabaVaraVeebis olemas. WUBCD loomiseks tuleb kasutada Bart's PE-d.

Niisiis, annan teada, et  minu koduleheküljelt on võimalik alla laadida minu uue programmi (Windows Media Attributes Editor) "Lite" versiooni.

 

Tegemist on programmiga, mille tegin oma ümberlindistatud (MC-dest wma-deks) lugude ja oma loodud meedia atribuutide seadmiseks. Windows Media Player (Advanced Tag Editor) kahjuks ei paku nii suurt võimsust kui mul vaja läheb :(. Samas olen seda programmi luues ka palju uut j huvitavat teada saanud Windows Media formaadist, mis on osutunud väga heaks ja kavalaks (ning võimsaks) formaadiks.

Arvo Mägi kirjutas delfis artikli teemal 64 või 32 bitti? Muuhulgas oli artiklis kirjas:

Eestis algas 64-bitise Microsoft Windows XP operatsioonsüsteemiga arvutite müük. ML Arvutid loodab nende osakaalu aasta lõpuks 25% viia. 64 või 32 bitti — selles on ostja jaoks küsimus. Osav müügimees teeb rumalale ostjale kähku selgeks, et uus 64-bitine operatsioonisüsteem on kaks korda parem kui vana 32-bitine.

No vaatasin siis ka Microlinki ja teiste arvutitootjate veebipoodides ringi ja oma üllatuseks nagu ei leidnudki häid 64 bitise arhitektuuri toega arvuteid - pakkumisel olid vaid kõige "odavamad" ja vanemad 64 bitised lahendused (nt. kasutusel on ADM 64 bitised protsessorid ja nii Ordil kui ka Microlingil leidsin täpselt ühe 64 bitise arhitektuuri toega Inteli protsessori, mis Inteli poolt pakutavatest kõige vähem võimsust pakub). Siinjuures on huvitav, et Pentium D protsessoreid (dual-core) ei olnud üldse kasutusel samas näiteks DELL pakub eelistatult just neid. Üleüldse jättis Eesti arvutipoodide võrdlus DELLi ja teiste rahvusvaheliste poodide pakkumisega väga kurva mulje - Eestis pakutavad komplektid on enamikus DELLi mõistes odavam keskklass (ja üldse odav klass), samas on hinnad oluliselt kõrgemad. Aga Eesti tootjate kõrget hinnataset olin juba varem näinud Laptop-i soetamisel (Ordi ja Microlinki hinnad olid vähemalt viiendiku võrra kõrgemad DELL-i ja Desknote samaväärsetest, samas olid ka tippmudelid vähemalt pool aastat teiste pakkujate omadest maas). Aga paistab, et vahe aina suureneb. Kas sellest võib järeldada ka Eesti IT taseme kiiret langust võrreldes Maa keskmisega? Ei meeldi mulle selline trend .

 

Tagasi 64 biti juurde tulles. Kui plaan on osta (laua)arvuti, mida tõenäoliselt 3 aasta jooksul välja ei vahetata (kasutusajaks võiks pakkuda umbes 5 aastat), siis on ju mõtet investeerida 64 bitisesse tehnikasse. Seda seepärast, et mida aeg edasi, seda suuremad on nõudmised ja kasutatavad programmid vajavad ka järjest uuemat ning paremat riistvara, mis kolme aasta pärast tähendab, et enamik uusi programme ongi vaid 64 bitistele masinatele tehtud (juba praegu leidub selliseid programme, mis on olemas vaid 64 bitistele masinatele). Ja siis ei oleks praegu uue 32 bitie masinaga midagi teha. Saadetakse sulle 64 bitise PowerPointiga tehtud toote esitlus ja vaadata ei saagi . Ja kindlasti on soov kasutada uuemaid programme ja mänge kolme ja viie aasta pärast (praegugi saab TheSims2 jooksutatud viie aasta vanusel masinal kuna sai ennetlikult veidi parem masin hangitud kui tol ajal mainstream oli). Ja kui nüüd vaadata, et mahajäämus pakutavate arvutikomplektide osas Eestis on järjest suurenev, tähendab see vaid seda, et varsti ei olegi võimalik Eestis (Eesti tootjatelt) saada riistvara, millega viie aasta pärast olulisi probleeme ei tekiks. Positiivne on asja juures muidugi see, et Linux oma väiksemate nõudmistega ja paremate tulemustega vanematel arvutitel on igati heas seisus ja keskkond Linuxi laiemaks levikuks ongi loodud. Aga kas me ikka tahame kasutada Linuxit kui pool Maailmast kasutab Windowsi platvormi ja uuemat riistvara ning saab oma tööd tehtud mitu korda kiiremini ja paremate tulemustega? No mina küll ei soovi!

Ajapikku on kogunenud teatav kogus kassette muusikaga. Samas on kassettide mängijad laiatarbest kadunud. Samuti ka minu lähemast keskkonnast. Seega tekkis vajadus kassettide muusika üle kanda tänapäevasemale andmekandjale - nt. CD plaadile. Aga samas oleks CD-audiona plaatide vorpimine jube raiskamine - 1 plaat kasseti kohta on ikka tohutu kulu. Aga õnneks tunnevad enamik tänapäeva mängijaid selliseid digitaalse meedia formaate nagu mp3 ja tänapäeval ka wma. Aga kuna wma on kaks korda väiksem kui mp3 (ja sama palju odavam), siis otsustasingi oma muusika ümber teha wma formaadis lugudeks. wma kasutamise plussiks on ka see, et kogu kasseti info saab sinna talletada (alustades loost, originaalpealkirjast, esitajast, lindistamise ajast, autoriõiguse omanikest lõpetades laulusõnade, viisi autorite, salvestajate, komponeerijate ja kasvõi kasseti ümbrise piltidega. Seda kõike ei toeta isegi mp3-e ID2 sildistamine.

 

Aga lindistamise protsessist niipalju:
* Arvutisse lindistasin SoundBlaster Live! helikaarti Line-In kaudu kasutades kaasas olnud tarkvara Creative WaveStudio.
* Salvestasin tulemuse pakkimata wav-ks ja kopeerisin teise (võimsamasse arvuisse).
* Kasutades Audacity-t lõikasin lindistuse lugudeks, eemaldasin müra ja normaliseerisin, tulemuse salvestasin taas wav-ks (nüüd juba iga loo kohta 1 wav)

* Kasutades Windows Media Encoder tarkvara, kodeerisin loodud wav-d CD kvaliteediga (automaatselt valib Encoder 70 kbit/s CBR Windows Media Audio 9.1 kodeeringu) wma-deks olles lisanud soovitud atribuudid (Author = Artist, võib olla mitu, WM/Year - lindistamise aasta, WM/AlbumTitle - kasseti nimi, WM/AlbumArtist - kasseti esineja nimi, Title - loo pealkiri, jt.)

 

Hästi meeldiv on taas oma vanu lemmiklugusid nautida .

Eile sai ära tehtud juba kaua aega plaanis olnud Linuxi Samba printerit jagama panemine. Peamine probleem selle tegemisel oli Samba Windowsi draiverit kättesaadamatus. Lõpuks leidsin kusagilt viited FTP-le, kus CUPSi draiverid üleval olid (täiendavalt paigaldasin ka Adobe omad). Paigaldus läks ootamatult probleemidevabalt. Veelgi enam - meeldiv üllatus tabas mind siis kui avastasin, et Windows ME ei tee Linuxi jagatud printeril ja Windows 98 jagatud printeril (just selline on printeriga arvuti multiboot) vahet ja prindib (justkui sama printeriga) täpselt samamoodi olenemata, kas serveerivas arvutis on parasjagu kasutusel Windows või Linux .

 

Tegelikult oli põhjuseks, miks üldse Linuxi ja Samba all printerit tööle ajasin hoopis see, et minu Windows XP arvuti ei suutnud Windows 98SE jagatud printerit kasutada (printer töötab vaid HP kaasas olnud draiveritega, millele puudub Windows XP versioon ja Windows XP-s kaasas olnud printeri draiveritega seda üle võrgu kasutada ei saa). Linuxi Sambaga aga sellist probleemi ei esine.

 

Igatahes kiidusõnad Linuxi Sambale , Linux hakkabki kohe nagu rohkem meeldima .

 

Seejärel tegin Linuxit tavakasutaja jaoks sõbralikumaks - paigaldasin Flashi, PealPlayeri (ei läinud tööle , aga ega õnneks Real Media faile eriti ei kohta/kasutagi keegi ), Adobe Acrobat Reader 7-e ja vastavad pluginad Mozillale. Üritasin ka Mplayeri pluginaid Mozillale paigaldada, kuid edutult. Pärast seda sedsin failide seosed ja eelvaatajad KDE-s, nüüd saab Konqueroriga vaadata ka embedded Quicktime, Macromedia Flash ja Windows media faile (millel pole DRM kaitset), tõenäoliselt ka PDF-e. Kui keegi teab, kuidas Mozilla failiseoseid seada, siis võiks seda seletada, viiteid tuua seletustele, sest ise küll ei ole leidnud .